Ensüümpesuprotsessis toimivad tsellulaasid puuvillakiududel olevale paljastunud tselluloosile, vabastades kangast indigovärvaine. Ensüümpesuga saavutatavat efekti saab muuta, kasutades kas neutraalse või happelise pH-ga tsellulaasi ja lisades mehaanilist segamist näiteks teraskuulide abil.
Võrreldes teiste tehnikatega peetakse ensüümpesu eeliseid säästvamaks kui kivipesu või happepesu, kuna see on veesäästlikum. Kivipesust järelejäänud pimsskivitükkide eemaldamiseks on vaja palju vett ning happepesu hõlmab soovitud efekti saavutamiseks mitut pesutsüklit.[5] Ensüümide substraadispetsiifilisus muudab tehnika ka teistest teksariide töötlemise meetoditest täiustatumaks.
Sellel on ka puudusi. Ensüümpesus kipub ensümaatilise aktiivsuse käigus vabanev värvaine uuesti tekstiilile ladestuma („tagasi plekkimine“). Pesuspetsialistid Arianna Bolzoni ja Troy Strebe on kritiseerinud ensüümpestud teksariide kvaliteeti võrreldes kivipestud teksariidetega, kuid nõustuvad, et keskmine tarbija seda erinevust ei märkaks.
Ja ajaloost. 1980. aastate keskel tekitas kivipesu keskkonnamõju tunnistamine ja üha suurenevad keskkonnaalased regulatsioonid nõudlust jätkusuutliku alternatiivi järele. Ensüümpesu võeti Euroopas kasutusele 1989. aastal ja järgmisel aastal võeti see kasutusele Ameerika Ühendriikides. Tehnikat on intensiivsemalt teaduslikult uuritud alates 1990. aastate lõpust. 2017. aastal töötas Novozymes välja tehnika, kus ensüüme pritsitakse otse teksariidele suletud pesumasinasüsteemis, selle asemel, et lisada ensüüme avatud pesumasinasse, vähendades seeläbi veelgi ensüümpesuks vajalikku veekogust.
Postituse aeg: 04.06.2025